10–12-aastane laps

See on suitsetamise ennetamise osas oluline vanus, sest just siis hakatakse suitsu proovima (vt all toodud joonist). Eestis teevad lapsed esimese suitsu muu Euroopaga võrreldes nooremalt. Suitsetamise ennetamisega tuleks seega teadlikult tegeleda juba enne 10. eluaastat.

Teismelisega vestlemisel tuleks valida eakohased argumendid. Oht surra 10–20 aastat varem ei oma teismelise jaoks mingit tähendust, sest tema jaoks on nii 60- kui 80-aastased ühtmoodi vanad. Pikaajaliste tervisekahjude rõhutamise asemel võiks pigem keskenduda tubakatööstuse poolsele manipuleerimisele ja inimese otsustusvõimele.

Näiteks oli veel hiljuti lubatud müüa erinevate maitsetega sigarette, mille peamine eesmärk oli teha esimene suits noorte jaoks meeldivamaks. Analoogselt alustatakse alkoholi joomist limonaadisarnaste siidrite, mitte viinaga. Sigareti maitsetest on eriline veel mentool, mis tuimestab kurku, soodustades suitsu sügavamale kopsu tõmbamist. Seeläbi suureneb ka sissehingatud nikotiini hulk ja nii tekib sõltuvus kiiremini. Tubakatoodete reklaam on keelatud, kuid tubakafirmad on näitlejatele maksnud, et nood filmis kindlat marki sigarette tõmbaksid. Light- ja slim-sigarette turundati just selliselt, et suitsetamise kahjulikkusest teada saanud inimesed hakkaksid loobumise asemel „tervislikumalt“ suitsetama ja jätkaksid tubakafirmadele kasumi toomist. Analoogne kampaania toimub praegu ka e-sigarettidega, pea igal tubakatootjal on müügil ka „tervislikum e-sigaret“. Sigarettide koostisesse lisatakse isegi aineid, mis muudavad väljahingatava suitsu värvuse puhtaks ja valgeks, et see ei tunduks nii mürgine.

Psühholoogid on uurinud erinevaid mustreid, kuidas meie enda aju meid petab. Esiteks, komme ületähtsustada üksikuid isiklikke näiteid: „Minu vanaisa suitsetas, aga elas 90-aastaseks, järelikult suitsetamine ei ole ohtlik.“ Statistiliselt on see juhtum aga harv erand. Teiseks, komme minna grupiga kaasa: kui mitmed sõbrad arvavad, et suitsetamine on lahe, siis on väga raske jääda ratsionaalseks. Kolmandaks, kui inimene on langetanud mingi otsuse, siis tal on vajadus oma valikut õigustada. Nii leiavad suitsetama hakanud inimesed enda tegevusele palju põhjendusi, isegi kui need tegelikult tõele ei vasta. Tuntud on ka jaanalinnuefekt, kus inimesed väldivad ebameeldivat infot: suitsetaja keeldub sellele mõtlemast, et suitsetamine põhjustab poolte suitsetajate surma. Lisaks mõjutavad meie eeldused ja hoiakud seda, kuidas me infot vastu võtame: märkame ja kuuleme palju rohkem sellist teavet, mis toetab meie olemasolevat arvamust, mistõttu vastav seisukoht muudkui tugevneb.