1–3-aastane laps

Väikelapsed on uudishimulikud ja liikuvad ning vahel kartmatud. Selles vanuses lapsed ei mõista veel oma tegevuste tagajärgi ning vajavad seetõttu turvalist keskkonda ja täiskasvanu järelevalvet.
Oluline on julgustada lapsi olema kehaliselt aktiivsed, pakkudes neile erinevaid eakohaseid ja lõbusaid liikumistegevusi. Väikelastele meeldib kõndida, joosta, ronida ning visata. Nad vajavad selleks piisavalt vaba ruumi ning arendavaid mänguasju ja vahendeid, mis soodustavad neid olema kehaliselt aktiivsed. Hästi sobivad pallid, tunnelid, kiiged, madalad ronimisvahendid, jooksurattad jne.

Kuna liigutusoskuste omandamisele avaldavad kõige suuremat mõju kogemused, mis on saadud väikelapseeas, tuleks põhiliigutuste õpetamisele pöörata suurt tähelepanu. Kõige keerulisem on omandada viskeoskust, mis on aga eelduseks paljude erinevate pallimängude õppimisele. Põhiliigutuste hea omandamine loob eeldused selleks, et lapsed oleksid ka hilisemas eas kehaliselt aktiivsed.

Väikelapsed vajavad päevas vähemalt 30 minutit juhendatud liikumistegevusi ja vähemalt 60 minutit kuni mitu tundi juhendamata tegevusi.

Alla kahe aastastel lastel ei ole soovitav vaadata televiisorit ega ka muid ekraane. 2 -3 aastastel lastel peaks ekraaniaeg jääma alla 1 tunni päevas ja olema kindlasti lapsevanema järelevalve all. Ka ekraaniaja osas on vanemad suureks eeskujuks. Vaadake televiisorit ja kasutage telefoni ning arvuteid siis, kui lapsed on juba magama läinud.

Liikumine koolieelses eas

Väikestele lastele meeldib olla aktiivne ja liikuda. Liikumine annab neile võimaluse tunnetada ja avastada maailma, õppida ja arendada uusi oskusi. See on nende jaoks loomulik ja tavaliselt mõnus tegevus. Neile meeldib joosta, hüpata, ronida, tantsida, mängida ning teha muid meelepäraseid tegevusi, mis annavad võimaluse ennast liigutada. Vanuse kasvades kipub laste kehaline aktiivsus aga vähenema, kasvab istuva ja ekraani ees veedetud aja osakaal. Seda mõjutavad nii individuaalsed, sotsiaalsed kui keskkondlikud tegurid kui ka nende koosmõju. Tähtsat rolli omavad siin lapse perekond oma igapäevaste harjumuste ja majanduslike võimalustega, sõbrad ja nende huvid, liikumis- ja treeningvõimaluste olemasolu kodukohas ning lasteaia ja kooli õppekorraldus.
Üheks laste kehalist aktiivsust mõjutavaks teguriks on põhiliste liigutusoskuste ja vilumuste omandamise tase. Siia alla kuuluvad nt oskus kõndida, joosta, hüpata, ronida, roomata, tasakaalu hoida, aga ka oskused palli visata, püüda, jalaga lüüa, põrgatada ning ka väikseid esemeid käsitleda. Need oskused ei arene iseenesest, nende omandamiseks on vajalik harjutamine, kogemuste omandamine ning ka täiskasvanute poolne juhendamine ja julgustamine.
Liikumisoskuste omandamise seisukohalt on kõige olulisemaks perioodiks just koolieelne iga, mis paneb aluse lapse kehalisele võimekusele. Põhiliigutusoskuste hea omandamine koolieelses eas ning vilumuste kujunemine enne 10 eluaastat loovad tugevad eeldused kehaliseks aktiivsuseks ka hilisemas vanuses, sest kui lapsed tunnevad ennast kindlalt ja osavalt erinevaid spordialasid harrastades, siis on neil soovi ja tahet liikumisega aktiivselt tegeleda.
Koolieelses eas ei tohiks lapsele pakutavad liikumistegevused sõltuda
lapse soost, kuna erinevus kehalises arengus pole veel suur. Lastele peaks olenemata nende soost pakkuma samu tegevusi ning ootama ka võrdset sooritusvõimet, et laiendada nende huvi erinevate liikumistegevuste vastu. Ärgem siis unustagem ulatada tüdrukutele palli ja poistele hüppenööri või võimlemisrõngast!