Kus sa ometi oled?!!

Kuidas käituda, kui teismeline kaob kodunt, ei tule kokkulepitud ajaks tagasi ega vasta kõnedele?

Ühe täiesti tavalise Tallinna-lähedase uuselamurajooni tavalises majas valib üks ema teab mitmendat korda mobiilis tütre nime. Juba teist tundi ei võta tütar kõnesid vastu. Naise pea valutab pingest ja silmad on kuivad. Kell köögiseinal näitab 23.30. Kus see laps ometi on? Äkki on midagi juhtunud?

Kadi (nimi muudetud) mäletab sellest õhtust ärevust ja hirmu. Ta on üks neist vanematest, kelle seni tore laps teismeea saabudes “täitsa ära keeras”. Mõned mässumeelsed murdeealised paugutavad uksi, mõned lasevad õppimise käest ja seltsivad kahtlaste kampadega. Kahtlased kambad armastavad koos käia pimedas ja seega kipuvad kambaliikmed õhtuti kodust välja.
Kui palju neid kippujaid on, pole paraku teada. Politsei taoliste päeva-paar jooksus olnud alaealiste kohta statistikat ei pea ja ilmselt ka vanemad kohe politseisse ei helista. Mina olen selle kevadsuve jooksul kuulnud kuuest kodustele äreva öö korraldanud teismelisest ja lugenud politseiteateid veel kuuest kadunud alaealisest. Nii et seda juhtub.

Mida oleks vanemal mõistlik ette võtta, kui tema laps on oma voli järgi ööseks koju tulemata jätnud?

Appi, appi, appi!

Kadi tütar oli koolis olnud hea õpilane, näiteringi parim ja muidu tore suhtleja. 8. klassis, kui tüdruk pere kolimise järel kooli vahetas, tekkisid tal aga sõbrad, keda ema ei tundnud. Lapse huvi õppimise vastu rauges.

Vastu jõule läksid asjad hullemaks: tüdruk armus ja elas kuu hiljem üle esimese lahkumineku. Koju tuli veinilõhnadega. Emaga ülbitses. Õhtud linnas aina pikenesid, kuid vähemalt viimase marsaga jõudis laps siiski koju. Kuni reede õhtuni varakevadel, mil päeval linna trenni läinud laps koju ei saabunud.

“Hakkasin kella 20 paiku helistama,” räägib Kadi, “pime aeg ja Tallinn kahtlasi tegelasi täis, kes teab, mis juhtus. Ta ei võtnud vastu. Paari tunniga olin täielikus paanikas: kas helistada vanaemale, kelle juures ta vahetevahel linnas ööbib? Aga kui teda pole seal, hakkab vanainimene ka närvitsema. Helistada politseisse? Äkki nad naeravad mu välja… Otsustasin oodata.”

Politsei- ja piirivalveameti Põhja prefektuuri vanemkomissar Kristel-Liis Kaunismaa ütleb, et kui vanem tajub hinges, et lapsel võib olla probleem, siis ei tohi valehäbi pärast jätta politseisse helistamata. “Kuigi taolistel juhtudel on politseil esmajärjekorras kasutada samad vahendid mis vanematelgi,” selgitab ta, “ehk siis me võtame kontakti lapse tuttavate ja nende emade-isadega.”

Vanem ise saab sellises olukorras palju ära teha, et laps üles leida, soovitab Kaunismaa.
Ka Kadi proovis. Helistas vanaemale, seal last polnud. Vandus endale, et nii kui tütar välja ilmub, küsib tema uute sõprade numbrid ja aadressid – neid tal polnud. Saatis lapsele rahumeelse sõnumi, kuigi endal oli hinges vaev ja viha. “Palun helista, et teaksin, et sinuga on kõik korras, ega peaks politseist abi paluma.” Sõnumi peale helistas kadunud laps kohe.

Sa rikud mu elu ära!

Ema sõitis lapsele järele. “Tüdruk oli autos tige kui herilane ja teatas, et ma häbistan teda sõprade ees ja rikun ta elu ära,” mäletab Kadi. Pärast seda ei rääkinud tütar emaga mitu päeva ja viimane vaevles enesesüüdistustes: mida ma valesti olen teinud?

Lastepsühhiaater Aime Meos ütleb, et taolisi juhtumeid võib ette tulla täitsa tavalistes peredes ja see ei tähenda tingimata, et kasvatuses oleks midagi viltu läinud. “Kui vanema ja lapse vahel on olnud varem usalduslik kontakt, siis on väga tõenäoline, et see taastub ka pärast teismelise mässuaega,” kinnitab ta. Sõpradega pikalt väljas olles, suitsu ja alkoholi proovides, esimesi kordi armudes püüab laps iseseisvuda ning vanematest eralduda. “Ma ise otsustan, mida ma teen. Mis te mulle ikka teha saate!” sõnastab psühholoog noore inimese suhtumise vanematesse.

Kui selline kodunt kadumine jääb erandiks (nagu Kadi peres seni), pole selle taga ilmselt muid probleeme. Kuid teismelised võivad hoolimatult tormata vabadust maitsma ka siis, kui:

  • peres pole stabiilsust või on hiljuti olnud mõni raske sündmus, näiteks lahutus või tüli;
  • teismelisel on suhtlemisraskused või depressioon;
  • sõpradel on halb mõju ja kambaliikmete sidemed on väga tugevad;
  • noorukil on koolis õpiraskused, ent kambas on huvitav ja sealt saab ta tunnustust;
  • vanemad on küll hoolivad, kuid pidevalt tööl ega tea, mis nende laps teeb;
  • ema-isa on hoolimatud ega tea, mis nende lastega toimub;
  • vanemad on ülehoolitsevad ja kontrollivad, mis tekitab järeltulijas protesti;
  • nooruk on pärit asotsiaalsest perest, pidanud taluma vanemate joomist ja vägivaldsust ega ole näinudki õigeid käitumismustreid.

Maailm pole turvaline

Nagu öeldud, pole täpselt teada, kui palju selliseid äraminekuid on. Politsei suhtub tõsiselt igasse teatesse, kuid teeb siiski vahet kadunud ja kodust omavoliliselt lahkunud alaealiste vahel. “Tunduvalt rohkem kui kadumisi tuleb ette just selliseid juhtumeid, kui minnakse mitmeks päevaks kodunt ära ning hiljem tullakse tagasi,” ütleb politsei- ja piirivalveameti pressiesindaja Aleksandra Solntseva.

Enamik noorukeid jõuab koju järgmisel-ülejärgmisel hommikul. Siit ka politsei palve: kui olete kadunud lapse kohta politseisse avalduse teinud, ent too tuleb ise koju, palun andke sellest ka politseile teada.

Palju tõsisemad on need olukorrad, kus laps läheb tõesti kaduma. Näiteks kaob vanematega suurüritusele või klassiga linna ekskursioonile tulnud laps, haihtub koduõuest seal mänginud (väike)laps või ei jõua muidu kella pealt saabuv algklassilaps koju kokkulepitud ajaks ega vasta telefonile.

“Kui tegu on lapse kadumisega, käivitatakse hoopis teised skeemid,” ütleb Kaunismaa. “Sel juhul on tähtis, et politsei saaks infot kiiresti. Nii saab kadumise piirkonda saata patrullid ja otsida last jälgimiskaameratest. Politseist saab lapseotsingute reguleerija ja infokeskus.”

Meedia abi kasutab politsei vaid juhul, kui kadunud inimese lähedased selleks loa annavad.
Nimekiri otsitavatest lastest (ja täiskasvanutest) muutub kogu aeg. Seega ei saa öelda, kas hetkel, mil te seda lugu loete, on mõni alaealine kodunt jooksus või ei. Sel talvel leiti politsei abil näiteks Tartumaalt üles kaks 9. klassi tüdrukut, kes läksid hommikul kooli, kuid õhtul koju ei tulnud, ja kevadel Narvast kaks 13aastast poissi, kes olid kodust põgenenud.

Maikuus aitas politsei Harjumaalt üles leida mitu 13–15aastast poissi. Juhtumeid, kus laps jääbki kadunuks, tuleb ette harva – siin saab rääkida üksikutest kordadest mitmete aastate jooksul.
Kordame üle: on loomulik, kui vanem lapse (ka teismelise) asukohta mitte teades helistab kõigepealt tema sõpradele-tuttavatele ning siis teatab kadumisest politseile. “See on õige käitumine,” julgustab Solntseva.

Tormi ajal

Selleks, et osata last otsida, peab olema kursis tema sõpradega. Kaunismaa soovituse järgi peaks vanem teadma lapse lähemate sõprade telefoninumbreid. Samuti peaks tal olema võimalus häda korral netist vaadata, kellega laps on viimati suhelnud. Sealt võib saada vihjeid ka inimeste, kohtumiste või last huvitanud pidude kohta.

Kui laps ei võta kõnet vastu, saatke talle sõnum, aga kindlasti rahumeelne ja koos kinnitusega, et ootate teda koju ja olete mures. Kadi saadetud sõnum oli just selline: rahulik, kuid andis lapsele teada ema kavatsusest. Tütar sai selle sõnumiga kaasa veel ühe teate – temast hoolitakse.

“Noorukid tegelikult ootavad, et neid otsitaks ja nende pärast muret tuntaks,” ütleb Aime Meos. Seega, kuigi Kadi tütar torises talle järele sõitnud emaga, andis vanema käik talle märku armastusest.

Järgnevat soovitust on kergem öelda kui järgida, kuid last otsiv vanem peaks jääma rahulikuks. Olles lapsega kontakti saanud, ei karga väärikas täiskasvanu talle turja, vaid organiseerib ta koju. Ja kui tundub, et lapsele öösel järele minna on halb, tasub meenutada, et on palju halvem, kui ta satub kurjaga kokku ja tõepoolest juhtub midagi eluohtlikku.

Kristel-Liis Kaunismaa ei alahinda vanemate muret kaotsis lapse pärast. “Oma õpingute ajast on meeles ühe õppejõu ütlus: kodust tüli tõttu jalga lasknud lapsed on kurjategijatele hea saak. Neil lastel on silmis pilk, mis paha külge tõmbab. Minu soovitus on – kui olete teismelisega tülitsenud, minge parem ise uksest välja ja laske vihal lahtuda. Ärge jääge ootama, kuni ust prõmmides tormab minema hädas ja vihane laps.” Risk probleemide tekkeks on siis väiksem.

Pärast äikest

“Nii, nüüd ta siis muudkui magab,” mäletab Kadi ehmatuseöö-järgset päeva. “Tuhat mõtet tormas peast läbi: kas ajan ta üles? Mida ma talle ütlen? Kas peaksin teda karistama?”

Nõuanne number 1: näägutamine on out! Säilitage kaine mõistus ja käituge täiskasvanuna. Lapse peale karjuda, tema vaikimisele vaikimisega vastata ja muudmoodi jonni ajada on lapselik tase.
Nõuanne number 2: oodake jutuajamisega, kuni nii teil kui lapsel on esimesed emotsioonid läbi elatud. Kui muu ei aita ja tahaks koos hommikuga uksest sisse astuvale lapsele turja karata, siis võtke kasutusele vana hea nipp: hingake sügavalt sisse ja välja, vähemalt kümme korda järjest. Jutuajamise võiks kokku leppida alles siis, kui laps on end välja puhanud. Näiteks võiks öelda: “Ma tahan sinuga eilsest rääkida. Kas sulle sobib, kui räägime kohe pärast lõunasööki?”

Vestluse käigus võiks peegeldada oma tundeid ja uurida, mida teismeline ise juhtunust arvab. Toon olgu lugupidav ja teise seisukohti tuleb arvestada. “Ei tohi kinni jääda põhjuste otsimisse ja süüdistamisse,” rõhutab Aime Meos. “Vanema eesmärk on koostöös teismelisega kehtestada edaspidiseks kindlad reeglid. Laps peab mõistma, et kuna ta elab vanemate majas ja temal endal pole raha, jääb otsustav hääl vanematele. Kuid lapsel on kindlasti vaja tunda, et tal on sõnaõigus.”

Aga karistused? Jõu kasutamine on ohtlik mäng ja Aime Meos seda ei poolda. “Peab väga hoolikalt läbi mõtlema, kuidas mõjub taskurahast ilmajätmine või arvutikeeld,” arvab ta. “Võib ju olla, et juba seiklusest endast jäi teismelisele ebameeldiv tunne. Kui vanem peab karistust siiski tähtsaks, peab see olema kokku lepitud ja laps peab mõistma, miks seda vaja on.”

Pealegi kaasneb võimumängu ehk karistusega ka kohustus kontrollida. Aga katsu sa kontrollida, kas arvutikeelu saanud teismeline ei mängi sõbra pool, avalikus e-punktis või siis, kui vanem ära on. Parem püüdke lapsele selgeks teha, miks on tähtis, et kõik kodused teistele teada annaksid, kuhu ja kui kauaks nad lähevad. Selgitage, millised on teie hirmud, kui laps on öises linnas. Kuulake vastuseid ja pidage neist lugu. Õpetage, et kellelgi ei ole õigust teiste inimeste tunnetega mängida.

Kadi tütar vaikis nädal aega ja hakkas rääkima alles pärast seda, kui ema oli talle rahulikult teatanud, et sellistel tingimustel ei pea ta õigeks lapsele taskuraha anda. Ilmselt ootas tütar väga selget märki, et tema käitumine ei ole vastuvõetav. “Pikka südamlikku jutuajamist ja sõbrannatsemist meil ei olnud, aga mulle tundub, et ta sai aru, et oma lähedasi ei jäeta teadmatusse,” arvab Kadi. Usalduse taastumiseni läheb veel aega.

LIIKUMISPIIRANG

Vastavalt lastekaitse seadusele on alla 16aastasel keelatud viibida ilma täiskasvanud saatjata avalikes kohtades kella üheteistkümnest õhtul kuueni hommikul. Juuni algusest augusti lõpuni kehtib piirang südaööst kella viieni. Kohalikul omavalitsusel on õigus seda ajutiselt lühendada.
Kui politsei puutub kokku piirangu rikkumisega, siis üldjuhul antakse laps vanematele üle. Kui see pole võimalik, viiakse laps varjupaika.

HOIDKEM END!

Noorukile

  • Ütle vanematele, kuhu ja kui kauaks sa lähed ning kuidas nad saavad sinuga vajadusel ühendust võtta.
  • Õhtul (pimedas) liigu koos sõpradega. Kui pead siiski üksinda välja minema või koju tulema, mõtle, kuidas sa saaksid seda turvaliselt teha. Palu, et keegi sõidutaks sind, või telli takso.
  • Ära mine juhututtava või võõra autosse.
  • Ära mine kohtumisele netist leitud juhututtavaga. Kui otsustad siiski minna, võta keegi kaasa ja räägi sellest kindlasti kodus.

Lapsevanemale

  • Õpeta lapsele, kuidas kaitsta ennast ja oma kodu, kuid ära sisenda talle arusaama, et iga inimene on potentsiaalne kurjategija.
  • Küsi lapselt tema lähemate sõprade nimed ja palu nende telefoninumbreid, selgitades, miks seda vaja on. Uuri, kes on sõprade vanemad ja kus nad elavad.
  • Tunne huvi oma lapse tegemiste vastu ja suhtu temasse lugupidavalt.
  • Lase oma teismelisel vigu teha.
  • Kui lapse käitumises sulle miski ei meeldi, pane tähele, kuidas käitud sa ise. Muutes pere toimimise mustrit, muutub ka lapse käitumine.
  • Kehtesta koos lapsega kindlad reeglid.
  • Usalda oma last.
  • Kui laps on kadunud ja sinu otsingud ei too tulemusi, palu abi politseilt.

Krista Kivisalu
Ilmunud ajakirjas Pere ja Kodu